Samad aga erinevad (9.nädala)

Sissejuhatus

Vaba tarkvara maailmas on olemas väga huvitav juhtimistitel – eluaegne heatahtlik diktaator (BDFL – Benevolent Dictator for Life). Seda mitteametlikku tiitlit anti suurte projektide loojatele, kellel säilis absoluutne õigus öelda viimane sõna kõikides projektiga seotud tehnilistes vaidluses. Kuid see tiitel, sarnaselt kuninglikule tiitlile, ei peegelda konkreetse isiku suhtlemis- ja juhtimisstiili. Selle artikliga tahan näidata kahe avatud lähtekoodiga tarkvara „kuninga” erinevusi – Linuxi tuuma looja Linus Torvaldsi ja programmeerimiskeele Python looja Guido van Rossumi. Vaatamata sarnasele mõjuvõimule tööstuses, esindavad nad kahte põhimõtteliselt erinevat liidritüüpi: kompromissitut saavutajat/bossi ja empaatilist suhtlejat/treenerit.

Linus Torvalds

Linus Torvalds, Linuxi tuuma ja versioonihaldussüsteemi Git looja, on Juhi  ja Võimukandja/Ülemuse arhetüüpide silmapaistev kehastus. Visionäärina on Torvalds alati omanud kristallselget visiooni sellest, kuidas operatsioonisüsteemi arhitektuur peaks arenema. Ta seab kõrgeimad tehnilised standardid ja juhib tuhandeid arendajaid üle kogu maailma, nõudes maksimaalset efektiivsust.

Samas toetub tema juhtimisstiil rangele autoriteedile ja otsesele võimu kasutamisele. Linus on kuulus oma kompromissitusega: ta lükkab kõhklematult tagasi ebakvaliteetse koodi, isegi kui selle on kirjutanud suurimate IT-korporatsioonide insenerid. Pikka aega oli tema suhtlus e-kirjades äärmiselt terav, sest tema jaoks olid tehniline täiuslikkus ja toote turvalisus alati tähtsamad kui arendajate tunded. Tema juhtimisparaadigmas õigustab tulemus vahendeid: karm kriitika on vahend nõrkade lahenduste väljasõelumiseks, mis tagab süsteemi ellujäämise ja stabiilsuse.

Guido van Rossum

Täielikuks vastandiks on Guido van Rossum, Python-keele looja. Ka tema kandis aastaid BDFL-i tiitlit, kuid tema lähenemine juhtimisele sobib ideaalselt rollidesse Suhtleja ja Treener/Mentor. Pythoni filosoofia – "koodi loetavus on oluline" – rõhutab tema esmajoones keskendumist inimestele ja nende mugavusele, mitte ainult masinate efektiivsusele.

Suhtleja rollis on Guido loonud konsensuse kaudu juhtimise kultuuri. Ta juurutas PEP-süsteemi (Python Enhancement Proposals), kus kõik keele muudatused võetakse vastu avatud arutelude, argumenteerimise ja diplomaatia kaudu. Terava kriitika asemel eelistas ta oma otsuseid kogukonnale kannatlikult selgitada. Tõelise treenerina hoolitses ta oma meeskonna professionaalse arengu eest. Selle rolli kõrgeimaks väljenduseks sai tema vabatahtlik lahkumine ühemehe diktaatori ametikohalt 2018. aastal: Guido andis juhtimise üle juhtnõukogule (Steering Council), tõestades, et ta oli kogukonna edukalt treeninud projekti iseseisvalt arendama ilma tema range kontrollita.

Kokkuvõtte

Nii nagu elus, ei ole ka tarkvaraarenduses midagi must-valget. Ei saa öelda, kumb lähenemisviis on õige – mõlemad stiilid on oma koht ja neid on kasutatud õiges kontekstis. Linuse stiil oli oma rangusest hoolimata arendustöös tõhus, kuna eesmärgiks oli tuuma töökindlus ja stabiilsus, kus oli vaja täpsust. Guido stiil oli omakorda asjakohane Pythoni arendamisel, kuna esmatähtis oli suhtlus ja kogukonna võime jätkata arendustööd ilma tema osaluseta. Mõlemad juhid jõudsid edu tippu, tõestades, et erinevad juhtimisstiilid on tõhusad, kui need vastavad projekti eesmärkidele ja sobivad orgaaniliselt kokku juhi isikupäraga.

Allikad

https://www.searchenginejournal.com/why-open-source-projects-are-run-by-benevolent-dictators-for-life/568532/ 

https://lemelson.mit.edu/resources/linus-torvalds

https://computerhistory.org/profile/guido-van-rossum/

https://thehackernews.com/2018/09/linus-torvalds-jerk.html



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

1. nädala postitus

Mindfactory vs TOPPC (12.nädala)

Nädala 2. Archie ja E - post