4.nädala

 Jälgimiskapitalism ja Digiaedik Eestis

Minu arvates ei saa jälgimiskapitalismi ja digiaedikuid käsitleda kahe eraldi nähtusena, kuna need terminid on omavahel äärmiselt tihedalt seotud. Need sarnanevad pigem süsteemi tunnustele kui üksikjuhtumitele. Üks ei eksisteeri ilma teiseta – jälgimiskapitalism on justkui stsenaarium (skript) Dungeons & Dragons mängus: sisendandmete kogum, mida analüüsitakse ja kasutatakse mängureeglitena, mille järgi mäng kulgeb. Digiaedik on sel juhul mänguväli, kus vastavalt saadud reeglitele toimuvad konkreetsed sündmused. Eestis, kus elu on tihedalt põimunud digimaailmaga, tunnetatakse neid reegleid teravamalt kui kusagil mujal.

Digiaedikud

Digiaedikute näited joonistuvad kõige paremini välja veebipoodides või tarneteenuste rakendustes. Iga Eesti elanik on korduvalt kogenud olukorda, kus ta otsis kas või ilma suurema huvita näiteks telefone, et aidata sugulasel valikut teha. Vaid paar minutit hiljem mõnele reklaami sisaldavale saidile minnes kuvatakse talle justkui „juhuslikult“ Kaup24 või K-rauta reklaamkuulutusi soodsate pakkumistega täpselt nendele telefonidele, mida ta äsja vaatas lehtedel, millel näiliselt puudub igasugune seos Eesti ressurssidega. See ongi jälgimiskapitalismi täiuslik näide – kui meie andmeid kasutatakse suurkorporatsioonide kasumi maksimeerimiseks.

Muidugi sarnaneb eelmainitud näide pigem vandenõuteoreetilisele oletusele, kuid kui mõelda sellele, kui palju andmeid teenused meie kohta koguda võivad, hakkab kohati isegi hirmus. Näiteks Wolt ja Bolt saavad hõlpsasti koguda andmeid selle kohta, kuhu me kõige sagedamini taksot või toitu tellime ja kus me tihti käime. Meie eelistused toidu, taksojuhtide ja muu osas – kõik mugavad personaalsed pakkumised on ehitatud meie andmete töötlemisele, mis loobki ideaalse näite jälgimiskapitalismist.

Jälgimiskapitalism

Jälgimiskapitalismi eesmärgil kogutud andmetest kasvavad välja digiaedikud – eraldiseisvad sektorid digiruumis, mis on loodud tarbijate nõudmiste järgi ja kus kasutajate teavet, pakkumisi jms piiratakse ühel või teisel viisil kasumi teenimiseks. Eestit puudutab see teema äärmiselt valusalt, kuna kohalik meedia toetub reklaami osas täielikult suurtele välismaistele ettevõtetele ja teenustele. Sageli teevad väljaanded leviku suurendamiseks koostööd Google'i, Facebooki, Twitteri (X.com) ja teistega, mis annab neile ettevõtetele kontrolli selle üle, mida kasutajad näevad. Seeläbi võivad suured väliskorporatsioonid mõjutada nii väikese piirkonna nagu Eesti poliitikat, näiteks eelistades kandidaate, kes on neile sümpaatsemad või kellel on nende ökosüsteemis suurem vaatajaskond, ignoreerides samal ajal artikleid neile „ebamugavatest“ kandidaatidest või võimendades uudiseid, kus nad figureerivad negatiivses valguses.

Kõigest eelnevast tulenevalt võib järeldusena tuua kaks stsenaariumi – musta ja valge.

Must stsenaarium

Seda nullist ümber kirjutada pole suurt mõtet, sest see sarnaneks Orwelli „1984“ süžeega. Ainus erinevus on see, et valitseva partei ja „Suure Venna“ rollis on suurkorporatsioonid, kes jagavad ühiskonna radikaalseteks rühmadeks infosõlmede ja digikambrite abil, et hoida auditooriumi tähelepanu. Väikeste piirkondade poliitika on vaatamata deklareeritud demokraatiale täielikult suurkorporatsioonide mõju all ning otsustavad vaid lepingud ja kokkulepped, sest avalikku arvamust surutakse peale reklaami ja sihitud uudiste kaudu. Riigikord meenutab tänapäeva Lõuna-Koread, kus president ja riigiorganid eksisteerivad vaid näiliselt, kuid tegelikku poliitikat mõjutavad suured perekonnad ja nende sidemed.

Valge stsenaarium

See hõlmab täielikku digitaalset suveräänsust. Eesti, nagu ka e-riigi puhul, saab teerajajaks ja viib esmakordselt sisse isikuandmed kui inimõiguse. See tähendab, et igal inimesel on õigus näha ja kontrollida, mida teenused täpselt töötlevad, ning tal on võimalus keelata oma andmete kogumine ilma juurdepääsu kaotamata teenustele. Tekivad avatud lähtekoodiga (Open-Source) reklaamialgoritmid, mille tööpõhimõte on läbipaistev ja mis võetakse vastu rahvusvahelise reklaamistandardina. Samuti kehtestatakse regulatiivsed seadused poliitilise reklaami puhul – keelatakse psühholoogilised manipulatsioonid, poliitilisi artikleid näidatakse sõltumata inimese eelistustest. Info valimiste kohta on vaba ja kõigile ühesugune.

Allikad

https://www.hks.harvard.edu/centers/carr-ryan/publications/geopolitics-surveillance-capitalism

https://www.socialeurope.eu/from-surveillance-to-sedation-the-rise-of-blue-pill-capitalism

https://www.sparknotes.com/lit/1984/summary/

https://www.techtarget.com/searchsecurity/definition/walled-garden

https://medium.com/@garrett.pullis/what-are-walled-gardens-understanding-their-significance-and-impact-c246f20d06be